Teisel advendil tutvustas õp. Aili Luutsinapäeva kombeid, valisime Lucia, kes meid siis rongkäigus saali lõbusale mängule viis. Teise advendi küünlast saime tule oma laternatesse, et viia see klassidesse / rühmadesse.
Veidi luutsipäevst. Tähistati Eestis eestkätt rannarootsi aladel. Uuesti kerkis püha tähelepanu alla 1980. aastatel, pärast peaaegu sada aastat kestnud vaheaega – siis hakati püha tähistama Tallinnas ja kunagistel eestirootslaste asualadel.
Päeva endisest tähendusest olid 19. sajandi rahvakalendrisse jäänud vaid mitmesugused ilmaended. Tuntud on vanasõna Mart matab, Kadri katab, Luutsi tuleb luuaga, Toomas tuiskab taga täis, mis näitab, et lund on siis kindlasti. Kurja tõrjumine oli aktuaalne ka luutsipäeval – ööseks pandi õlgedesse (heintesse) raudese, sest kariloomad ei taha muidu enam õlgi süüa. Kogu tegevust põhjendati sellega, et vastasel juhul poeb õlgedesse luutsi, keda siis ka naljatamisi aeti kotti ja tõrjuti. Lääne-Eestis ja saartel käisid ringi luutsid – maskeeritud jõulusandid. Lauri Vahtre on arvanud, et Eestisse saabus luutsipäev dominikaani ja frantsiskaani mungaordude kaudu, kelle juures päeva nimipühak Lucia oli väga austatud. Luutsinapäeval valmistati jõuluehteid. info: kultuuriaken vaata ka BERTA
